Ott Tõnissaar - Tartu spordiklubi Englas, vabavõitluse ehk MMA (inglise keeles Mixed Martial Arts) osakonna eestvedaja ja treener
Englases on võimalik lastel ja noortel vabavõitlusega – ja spordiga üldiselt – teha algust kolmes vanusegrupis:
  • 5-8-aastased
  • 9-12-aastased
  • 13-16-aastased
Lisaks vanusegruppidele treenivad mitmed noored kas osalise või täiskoormusega eraldi tasemegrupis nimega “Võistlejad”.

Mida need numbrid ja nimetused tähendavad? Miks on sellised erisused tekitatud? Millised on igas grupis treenimise eeldused ja millist tulemust võiks treeningutelt oodata? Esimeses kirjatükis teeme ülevaate treeninggrupist "5-8-aastased".

VANUSEGRUPP: 5-8-AASTASED

5-8-aastaste grupp on laste üldtreeningu grupp, mille peamine eesmärk on anda laste kehalisele aktiivsusele läbi mitmekesise kehalise tegevuse ja kaasahaaravate mängude hoogu juurde. Erialasel treeningul – vabavõitlusel – on selles grupis väike osakaal (olenevalt treeningust 5%-25%) ning kasutusel on vaid harjutused ja tehnikad, mis toetavad üldiste eakohaste oskuste ja võimete arengut. Kuna sünnist kuni kooliealiseks saamiseni on lapse kõige suuremaks eeskujuks ja “treeneriks” lapsevanem, on sellel treeninggrupil ühtlasi lapsevanema tegevust toetav ja mitmekesistav väärtus – liikumise kui elu loomuliku ja lahutamatu osa väärtustamine ning uute ideede ammutamine, mida kodus omal käel (või üheskoos lapsevanemaga) järgi proovida. Samm–sammult valmistatakse nii laps kui lapsevanemad ette organiseeritud sporditegevuseks.

PRAKTILISED OSKUSED

Lisaks kehalistele oskustele omandavad lapsed selles grupis (koostöös lapsevanematega) ka muid praktilisi oskuseid:
  • Treeninguteks ette valmistamine: trenniasjade kokku ja lahti pakkimine, peale trenni lahti pakitud asjade sorteerimine – mis pessu ja mida võib järgmises trennis uuesti kasutada
  • Olenevalt vanusest: teekond kodust (koolist) trenni ja koju, õigeks ajaks kohale jõudmine (nii trenni kui ka koju)
  • Tegutsemine grupis – ühistegevuse mängurõõm ja –reeglid
  • Distsipliin kui vahend asjade tehtud saamiseks ja turvalisuse tagamiseks
  • Hügieen enne ja peale trenni – kätepesu enne ja dušš peale trenni
  • Treeningtegevuste mõtestamine – trenni ja liikumise vajalikkus, probleemide lahendamine ja raskuste ületamine, tekkivate emotsioonide ja tunnete selgitamine ning suunamine

KUI PALJU TRENNI TEHA?

Kuigi regulaarselt trennis kohal käimine ei ole selle grupi nooremate laste (5-6-aastased) jaoks arengu ja harjumuse kujundamise mõttes kõige olulisem asi, siis suuremale osale lastest sobib kindel rutiin ja rütm paremini kui kaootiline tegevus. Samas võib “regulaarne” tähendada selles vanuses ka 1 x nädalas trennis käimist, iga nädal – meie treeningplaan on üles ehitatud selliselt, et selles vanuses puudumiste tõttu lapsed millestki ilma ei jää ning mahajäämust ei teki. Et teha lapsevanema elu lihtsamaks, oleme ka puhkused ise sisse planeerinud, mida lapsed kindlasti vajavad – tegutseme samas rütmis kooliõpilastega, mis tähendab, et igal lapsel on hooaja sees (augusti lõpust kuni jaanipäevani) neli 1-nädalast puhkust ning lisaks suvevaheaeg, mis kestab jaanipäevast augusti lõpuni. Suvevaheajal on võimalus osa võtta ka ühest spordilaagrist.

VÕITLUSSPORDI ERILISUS

Iga spordiala on oma nägu. Kaks olulist asja, mis eristavad võitlusalasid teistest spordialadest ning mida on (minu arvates) säärasel kujul võimalik saada ainult võitlusspordi trennist – need on treeningpaarilise eriline väärtustamine ja müramine-kehakontakt kui oluline osa lapse arengust.

Võitlusspordis on treeningvahendiks teine inimene – see tähendab, et treeningpartneritega ning seeläbi ka teiste inimestega arvestamine omandab oluliselt suurema mõõtme. Ühelt poolt on minu treeningpartner minu kõige hinnalisem vara, sest ilma paariliseta ei ole võimalik ühtegi võitlusala harrastada – ma pean tegema kõik, mis minu võimuses, et neid paarilisi mul ka oleks. Kui ma emotsioonide kütkes “palli vihahoos põõsasse löön”, siis võitlusspordis tähendab see paarilise katki tegemist ning lisaks teise inimese lõhkumisele on ka mul endal seejärel üks treeningvahend vähem. Teiselt poolt peame me võitlusspordis heaks saamiseks õppima oma treeningpaarilist kasutama just sellistes piirtingimustes, mis võimaldaksid meil mõlemal areneda – õppida vastast alistama ilma teda selle juures katki tegemata. Ja peale mind on kohe paarilise kord. Tasakaalu leidmist sellises treeningkeskkonnas hakatakse harjutama juba maast madalast peale.

Müramine ja sellega kaasas käiv kehakontakt on oluline osa lapse arengust. Kui esimeseks müramispaariliseks on isa ja ema ning kellel olemas siis ka õed ja vennad, siis trenni tulles jätkub müramine endavanustega (+/-). Lisaks füüsilise arengu soodustamisele õpetab müramine lastele kontrollima oma emotsioone ja agressiivsust, mängima mõlemale poolele vastuvõetavalt nö kontrollitud agressiivsuse tingimustes, annab väga vahetu tunnetuse vaikimisi kokku lepitud mängureeglite olemusest ning soodustab kiiret kohanemist ootamatustega ja nende olukordade loomingulist lahendamist. Oluline osa laste võitlusspordi treeningute keskkonnast on müramise keskkond.

FÜÜSILISED OSKUSED

  • Koordinatsioon ja osavus
  • Tasakaal
  • Painduvus
  • Kiirus, mis selles vanuses on tihedalt seotud koordinatsiooniga
  • Kehaline kirjaoskus – võimalikut palju erinevaid kehalisi algoskuseid: edasi liikumine (jooksmine, hüppamine, roomamine jne), tasandivahetused (kükkimine, kummardamine), visked ja püüdmised, tõmbed ja surumised
  • Erialased harjutused, mis toetavad spordi üldoskuste arengut – kuna vabavõitlus on väga tehniline spordiala, antakse siin suur panus koordinatsioonile ja osavusele ning tasakaalule

EELDUSED

Selles grupis treenimiseks ühtegi muud eeldust peale sobiva vanuse täitumise ei ole – see ongi siin täielik algus. Siiski olen aastate jooksul tähele pannud, et mõnedel lastel tuleb treeningute nautimine ja uute oskuste omandamine välja natuke ladusamalt. Raske öelda, kas igal konkreetsel juhul on tegemist geneetiliste eelsoodumuste, lapsevanemate kasvatustöö või lihtsalt juhusega, aga siin on mõned tähelepanekud:
  • Ilmselgelt mõjub positiivselt see, kui laps on maimikueast kooliminekuni koos perega aktiivsemalt ja mitmekülgsemalt liikunud ja nö õuetunnid täis teinud.
  • Erinevates tegevustes on rohkem valmis kaasa lööma need lapsed, kellel puudub hirm või häbi mitte oskamise ja/või valesti tegemise ees. Trenn ongi õppimise koht ning see kui palju keegi teine oskab või ei oska võiks selles vanuses pigem tekitada tunde “ma tahan ka” või “ma oskan paremini”, mitte “ma siis üldse ei proovi”.
  • Lapsevanemate valmisolek oma lapsega piisavalt suhelda ja teha nn tõlketööd - tunnustada positiivset ja pingutust ning selgitada negatiivset ja raskuseid.
  • Abiks tuleb kindlasti ka see, kui laps on maast madalast peale harjunud eakohaste kohustuste täitmisega (vastavalt vanusele – hammaste pesemine, iseseisev riietumine, oma toa koristamine, söömisega seotud rutiinid, magamaminekuga seotud rutiinid jms harjumuste kujundamine).

LÕPUMÕTE

5-6-aastaselt (ühte) trenni minemine ei ole kuidagi kohustuslik või ainus võimalus arenemiseks. On palju peresid, kus laste kehalise aktiivsuse vajadused – sh mitmekülgsus – suudetakse omal käel ära katta kuni koolieani välja. Kui kogu pere panustab ja kodus hooviepeal on veel lapsi, kellega koos leitakse mängu käigus pidevalt uusi tegevusi ja väljakutseid, siis trennis käimine on selles vanuses lihtsalt üks mitmest erinevast võimalusest.

Kui soovid rohkem infot 5-8-aastaste treeningute kohta, pane ennast kirja proovitreeningutele.

Samast teemast: