Mis on Brasiilia jiu-jitsu

Brasiilia jiu-jitsu (BJJ) on maadlus- ja maasvõitlusspordiala, mille tehniline arsenal keskendub vastase kontrollimisele-kinnihoidmisele ja alistamisele (submissions) valuvõtete (liigeselukkude) ja kägistusvõtetega.

Brasiilia jiu-jitsut peetakse tehniliseks ja huvitavaks võitlusspordiks. See sobib väga hästi inimesele, kes soovib õppida täiskontaktset võitlussporti, aga ei soovi tegeleda löögispordiga. Samuti on BJJ arsenal suur osa MMA maasvõitlusmängust, seega tasub ka kõigil MMA-huvilistel vähemalt mõnda aega keskenduda BJJle.

Brasiilia jiu-jitsu on väga erinevatele harrastajatele. Spordi olemus (maasvõitlusala) tingib suhtelise ohutuse ja väiksema traumadeohu (võrreldes teiste kontaktspordialadega), tehes BJJ väga sobivaks neile, kelle jaoks on see üldse esimene kokkupuude võitlusspordi või spordiga üldse. Teisalt tagab reaalne võitlusmoment põnevuse ning praktilisuse.

BJJd treenitakse nii kimonoga (gi) kui ka ilma kimonota (enamasti spetsiaalses liibuvas maadlusriietuses - no gi). Englases ei eelistata üht “stiili” teisele, vaid treenitakse mitmekesisuse eesmärgil mõlemal viisil. Proovime leida ühisosa kimonoga BJJs, ilma kimonota BJJs ja MMA BJJs.

Soovijad saavad end proovile panna ka amatöörvõistlustel - BJJs on võistlejad jaotatud lisaks kaalukategooriatele ja soole ka vanuse ning vöötaseme järgi. See tähendab, et igaüks saab proovida võistlemist just teiste endasarnaste vastu.

BJJ treenimine Englases algab maasvõitluse baaskursusest. Jätkukursusel (LEVEL2) treenimise eelduseks on meie maasvõitluse baaskursuse läbimine või vastaval määral treeninguid teistes klubides. Edasijõudnute (Advanced) BJJ treeningutel osalemise eelduseks on selleks volitatud BJJ instruktori hinnatud vöötase: kolme triibuga valge vöö.

Kõigil BJJ treeningutel on kohustuslikuks varustuseks hambakaitsmed ja kubemekaitse (meestel). No-gi treeninguks sobivad spordipüksid ja -pluus, välja kuulutatud gi treeningutel on kohustuslik kanda BJJ kimonot ja vastavat vööd.


Vöödest Englases

Autorid: Martin Aedma ja Jorgen Matsi (viimati uuendatud 7. juunil 2017)

Vööd on võitlusspordis huvitav nähtus. Ühest küljest on meil olemas mingisugune (semi)objektiivselt mõõdetav sooritus, mis näitab oskuste taset hetkes (võitlus vastaval spordialal: võistlus või sparring). Näiteks poksis või maadluses on see ainus mõõdupuu. Teisest küljest on küllalt spordialasid, mis kasutavad mingit vöösüsteemi (enamasti Jaapani juurtega) - judo, sportlik karate, brasiilia jiu-jitsu. Eks vöösüsteem ongi loomulikum aladel, kus ametlikuks riietuseks kimono või gi, mille peal vööd üldse kanda.

Brasiilia jiu-jitsus ei ole vööde kohta suurt ühtset standardit. On koole, kus kasutusel struktureeritud nimistud tehnikatest, mida peab lihtsalt ette näitama. On koole, kus kõige olulisem on võistlussooritus. Sellegipoolest on BJJ vöösüsteemis üks ühine nimetaja: võisteldakse vööklassides (valged omavahel, sinised omavahel jne, kuni üles mustani välja). See tähendab, et ideaalis on olemas süsteem, kus inimesed saavad võistelda endaga sarnasel tasemel inimestega. Sellel on kaks varjukülge. Esiteks hakkavad medalijanused sportlased ja nende instruktorid vööde andmist tagasi hoidma, soovides saada esitletavaid tulemusi madalamates vöökategooriates. Teiseks - enamik harrastajaid ju ei pea võistlema, ja ei võistlegi (statistliliselt). Seetõttu tekib lihtsasti lahknevus nn võistlusstandardi ja trennistandardi vahel.

Vöödel on Englases üks oluline tunnus, mille oleme kaasa saanud ühelt oma pikaaegseimalt koostööparterilt Straght Blast Gym (SBG) - vööd on soorituspõhised. Selleks, et saada BJJs vööd, peab harrastaja väljendama BJJ-oskust päev-päevalt keskkonnas, kus ta maadleb/sparrib/rullib (need on BJJs sünonüümid) teiste inimestega. Hinnang sellele on alati teatud määral subjektiivne (vööd omistava instruktori poolt), sest väljendus on palju laiem, kui tehtud alistuste arv ühe minuti jooksul. Arvestama peab ka laiemat pilti - füüsilisi omadusi, võimet süsteemselt tehnikatest aru saada jne.

Vööd omistatakse enamasti ühel kindlal ajahetkel sellele eelneva perioodi sooritusvõimet hinnates. Hoolimata võimalikest hilisematest soorituslangustest vöid tagasi ei võeta - ka peale pikka pausi matile naasev inimene kannab sama vööd, mida sealt viimati lahkudes.

Selleks, et Englases matile astuvatel inimestel oleks asi natuke selgem, kirjeldame lahti BJJ vöösüsteemi standardvärvid* ja nende tähendused sellisena, nagu meie neid hetkel määratleme (BJJle omaselt subjektiivselt ning mõnevõrra häguselt).

Vööde omistamisel valgest üles kasutame enamasti Raudmehe traditsiooni - palju sparringut värskete vastastega (loe lähemalt: http://www.sbgi-pdx.com/jiu-jitsu-ironman-sbg-tradition/). Sellegipoolest ei ole siin tegemist mitte “eksamiga”, vaid pigem juba instruktori poolt tehtud otsusele i-le täpi panemisega - tähistades aega, mille jooksul oma oskusi on lihvitud.

Valge vöö

Sõltumata sellest, kas sul on päriselt kimono ja selle peal ka vöö või mitte, oled valge vöö alates esimesest treeningust :)

Sinine vöö

Sinine vöö ei tee BJJs “Lolle Vigu” :) Me ei ole määratlenud, milliseid tehnikaid millistest asenditest peab üks sinine vöö oskama - see võib suuresti varieeruda. Küll aga ei tee üks õige sinivöö enam asju, mis BJJ kontekstis kohe väga valusalt kätte maksavad. Näiteks ei hoia ta peahaaret pärast seda, kui tema kaitsest on möödutud; ei anna selga olukordades, kus efektiivne selja / kilpkonna kaitse pole võimalik; ei pane ennast ise trianglisse jne. Tegelikult tähendab see kõik, et üks õige sinivöö oskab maadelda/sparrida/rullida (need on BJJs sünonüümid) nagu päris ning suudaks olla hea treeningpartner ka kogenenumatele harrastajatele ükskõik millises treeningsaalis maailmas.

BJJ sinist vöötaset võib saada Englases ka kordagi kimonot selga panemata, kuigi see on pigem erandlik. See eeldab, et treeneri hinnangul selle harrastaja mäng kimonot kandes oluliselt ei kannataks. Sinisest vöötasemest kõrgemale jõudmiseks peab aga kindlasti treenima ka kimonoga.

Lilla vöö

Lillal vööl on “Oma Mäng”. See tähendab, et lillal vööl on teatud asendites komplekt tehnikaid, mille kombineerimisega suudab ta ohustada ka kõrgema tasemega ja palju kogenenumaid harrastajaid. Veelgi enam - tal on oma mäng ka muudes asendites, mis ei pruugi küll olla nii viimistletud, aga ideaalis oskab ta võitlust suunata omale sobivale rajale ja seejärel oma mängu paarilisele peale suruda.

Pruun vöö

Pruun vöö “Oskab Mängida”. See tähendab, et pruunil vööl on mingi oma mäng igast põhilisest BJJ asendist. See omakorda tähendab, et pruunil vööl on tervikpilt sellest, kuidas BJJ töötab. Pruun vöö ei pea peast teadma või matil oskama igat üksikut pühkimist või detaili, aga ta on võimeline mõistma sisulist mehhaanikat nende taga. Sellest tulenevalt on pruuni vöö kandja võimeline andma sisukat ja asjakohast tagasisidet kõigile vähem kogenumatele, sõltumata sellest, kes keda konkreetsel momendil alistuma pani või ei pannud.

Must vöö

Must vöö on lihvitud, kogenum ja meisterlikum pruun vöö :) Pruunist vööst, kes jätkab regulaarset treenimist, saab ühel hetkel must vöö.

Triibud?

Kuna vööde vahele jääv ajaline vahe on BJJs enamasti päris pikk (mitu aastat), kasutavad mitmed koolid vahehindamiseks-tunnustamiseks nn triipe, mida lisatakse vöö otsas olevale mustale ribale (tavaliselt sporditeibiga). Siin on standard veelgi subjektiivsem kui vööde endi puhul**. Enamasti on tegemist lihtsalt klubitraditsiooni ja/või motivatsioonivahendiga. Ainus BJJ-kommuuni universaalsem triibutamise reegel on, et neli triipu tähistab inimest, kes on oma treenerite meelest järgmist vööd juba igati väärt, aga pole seda mingil põhjusel veel saanud. 

Eristamaks erinevate oskustega harrastajaid, oleme otsustanud hakata kasutama triibutamist ka Englases. Proovime triipude abil markeerida protsessi, mille käigus suuname tähelepanu sellele, et harrastajad hindaksid enda progressi ka ise ning samuti küsiksid tagasisidet.

Englases antavate vöötriipe tõlgendamine

Üks triip tähistab vöötasemesse nn sisse elamist. Oskused on kinnistunud, harrastaja on oskuste realiseerimisel enesekindlam ja sooritus on stabiilsem kui “värsketel vöödel".

Kaks triipu tähistab, et harrastaja on võimeline oma mängu tugevamaid külgi peale suruma ka kogenumatele vastastele. Sellele vaatamata on selgelt eristuvad põhioskused, kus ta nendele samadele vastastele alla jääb.

Kolm triipu tähistab, et üldine maadlusoskus, -mäng on juba järgmise vöö tasemel, ent on üks selgelt eristuv põhioskus, mis võrreldes järgmise vöötaseme standarditega veel vajaka (enamasti on selleks kas võime mängida avatud kaitset või võime kaitsest mööduda, harvemini põgenemisoskus, kontrollimisoskus või alistusoskused).

Neli triipu tähendab sisuliselt oskuseid järgmise vöö tasemel, ent mingil põhjusel ei ole vööd veel omistatud.

* Standardvärvid valge, sinine, lilla, pruun ja must on need, mille järgi IBJJF (ja mitmed teised organisatsioonid-korraldajad) jaotavad täiskasvanud võistlejaid. Valge ja sinise vahepeal on olemas lisavärvid lastele ning mõnes koolis kasutatakse valge ja sinise vöö vahepeal ka subjektiivselt sarnaselt triipudele halli ja/või sinivalget vööd täiskasvanutele/noortele.

** Triibutamise puhul on erandiks triibud mustal vööl (vöö otsas oleval punasel lapil), kuhu kolm esimese triibu puhul lisandub "automaatselt" üks triip iga kolme aasta järel ja sealt edasi üks triip iga viie aasta järel ning on seega lihtsalt enam-vähem universaalne staaži näitaja.

PS: BJJ vööstandardist on oma blogis kirjutanud huvitavalt Straight Blast Gym'i asutaja Matt Thornton: http://aliveness101.blogspot.com.ee/2006/03/about-belts.html. Pikaaegse harrastaja vaatepunktist on oma mõtted kirja pannud BJJ must vöö ja väga hinnatud SBG instruktor Cane Prevost: http://www.caneprevost.com/confessions-of-a-hobbyist-black-belt/. Soovitame huvilistel lugeda! :)